Nii ruttu...

nii ruttu ta mind unustaski... tartu oli kui happetripp, mis alguses tundus nõnda tähelepanuväärne ja kaunis, lausa uskumatu... kuid ma ei osanud eales arvata, et sellest järjekordne bädtripp saab...

kokku kukkumine.
oli see kõik uni, silmnähtamatu ja vaevata?.

egoism. valveta jäänud ööd, päevad ja tunded.

arm südames ja arm nahal.
tuhandeid seletamatuid haavu.

ma ei oska tartust kirjutada. ma ei talu, ei taju, mida tunnetangi.
kas on üldse mõtet?. kas ta teab... kas mäletab... kas tahab... tegelikult ei huvita.
või õigupoolest peaks?.

mõttehiiglane või alandlik geniaalsus?.
tegelikkus peitis vale ja valu.

kildudeks kukkus päike ja unustati ta sära.

kui palju on ta mind tegelikult mustanud?.
kui palju ta esitles valet, kui mind esimest korda reetis?.
kas...

... ma ei oska heita pisaraid inimese eest või pärast, kes minule haava lõi...
... ja mina samaga vastasin. eneseheitlik enesekaitkse.

kuulge, ma ei taha enam.
ma ei taha enam tartusse tulla. tegelikult. see valu teeb pimedaks.
niikaua kuni tema on läinud.
niikaua kuni vihm on pesnud puhtaks verest need tänavad.

kuulge, ma ei taha enam.
rääkida sest ajast... ei taha..

või kas ma üldse kunagi sellest rääkinud olen?.
ei taha.