Võtsin hiljuti ühendust ühe inimesega, kelle ma enese elust nii öelda kustutasin. Ja nüüd ma keeran oma põse tagasi ja küsin vabandust nagu alandlik koeranärakas. But hey, kõik teevad vigu ja lollusi. Ja ise olin süüdi, ise ajasin sõrgu vastu ja olin ülbe ning jäärapäine. Noor olin ka muidugi. Nii noor ja kogenematu. Segaduses. Nii segaduses.
Muusika: INXS - Full moon, dirty heart (mängib mingi 9ndat korda juba järjest).
Selle aja jooksul, kus ma olen nüüd ringi rännanud ja pidevalt kohvrite peal elanud, et järele mõeldes hakkab mõneti enesel lausa hirmus, olen õppinud ja näinud nii mõndagi. Elu on valusaid õppetunde andnud. On olnud reetmisi ja leppimisi. On olnud kõige jubedamaid mõõnu ja kõrgeid lende. Kahe ja poole aasta jooksul saab kokku lugeda kuus erinevat linna ja umbes kümme kuni kakskümment erinevad kohta, mida tegelikult mitte kuidagi ei saa "kodu"'ks nimetada.
Kui kevad enesest märku annab, iseeneselikult saab minust RoadRanger. Sügised ja talved on need, kus ma paikne olen. Ja kõik see on tingitud sellest, et ma täiesti omapäi olen. Naine, kes jookseb huntidega. Kass, kes käib omapäi. Hulgub linnast linna. Ja mida otsin?. Kui ma vaid ise ka teaks.
Hing on nii vaba, et on alatasa rahutu. Ja päris tihti ajab just see rahutus mind hulluks...
Iseenesest olen mina leidnud enesele Linna, kuhu ma alati tagasi lähen. Linn, kellele ma olen müünud oma hinge ja südame.
Tartu.
